ET / RU / EN

EESTI EHITUSKONSULTATSIOONIETTEVÕTETE LIIT

EESTI EHITUSKONSULTATSIOONI- ETTEVÕTETE LIIT

EKEL


Eesti Projektbüroode Liit, tegevdirektor Mauno Inkinen
Artikkel ilmus ajalehes Äripäev 04.08.2010.

Ehitusfirma SKANSKA uuringust (vastas 44 projekteerimisbürood) selgub, et ca 2/3 Eesti  büroodest arvab end täna kasutavat BIM-projekteerimist (Building Information Modeling). Kuid arhitektide pelgalt kolmemõõtmelised pildid ei ole tegelikult BIM. Tõenäoliselt ei ole sisuliselt aru saadud sellest mis on BIM ning see võib tekitada Eesti projekteerimisturul suure segaduse.

Mis siis on selle maagiline tähekombinatsiooni BIM taga? Tellijad, projekteerijad, ehitajad jt ehitusprotsessis osalejad peaksid sellest ühtemoodi aru saama, samuti miks seda rakendada vajalik on.


Mudelprojekteerimine (BIM) on täiesti uus projekteerimise põlvkond - modelleerimine, mis annab uued ruumilised ja hoonesimulatsiooni tegemise (sisekliima ja energiavajaduse mõõtmise) võimalused. Tegemist on ehitise/rajatisega seotud kogu info haldamise ja kogumisega terve tema elutsükli jooksul – eskiisist kuni haldamiseni, mille peamine eesmärk on hõlbustada koostööd ja infovahetust erinevate osapoolte vahel ning optimiseerida ehitisega seotud kulutusi.

Mudelprojekteerimise kasutamine annab hea võimaluse alternatiivsete projektlahenduste võrdlemiseks ja erinevate valdkondade projektlahenduste omavaheliseks koordineerimiseks. Infomudelite andmete põhjal kergemini teostatavad hoonesimulatsioonid võimaldavad paremini hinnata projekteeritava hoone tulevasi energiavajaduse- ja halduskulusid ning ka kasutusmugavust. Mudelprojekteerimise osana automaatselt saadavatest mahuarvutustest tulenevad ka kergemini teostatavad ehitusmaksumuse hinnangud, mis võimaldab hoonestajal modelleerimise käigus operatiivselt jälgida ja parandada kavandatava rahapaigutuse ja kogu hoonestusprotsessi lõpuks tekkiva kvaliteedi suhe.

Mudeldamine on esimeses staadiumis kallim kuni 40% kui praegune projekteerimine. Kuid ta võimaldab lõppkokkuvõttes 10-15 % kulude kokkuhoidu. On loomulikult ka muresid-näiteks, programmid ei ühildu hästi ja ka see, et seni on hangetel lõppkokkuvõttes võitnud madalam hind, mitte kvaliteet.

Riigi Kinnisvara AS (RKAS) töötas hiljuti (23.11.2009) välja mudelprojekteerimise juhendi  hoonete projekteerimisel, kus on kirjeldatud ära mudelprojekteerimise protsess ja nõuded mudelite koostamisele ning esitamisele. RKAS on hakanud seda kasutama riigihangete läbiviimisel (näiteks Narva Politseimaja), nagu seda tehakse Soomes jt lääneriikides.

Kuigi tegemist juhendi, mitte standardiga, võib sellest tulevikus saada alus standardi koostamisel. Seetõttu on oluline, et arhitektid ja insenerid uuriksid seda põhjalikult ja kui standardi koostamine vajalikuks osutub, lülituksid tööprotsessi, mõtleksid kaasa ja annaksid omapoolse panuse standardi sobitumiseks  toimivasse süsteemi.

 

Ristiga Kolgatale? Ei, Harjumäele.

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 19.07.2010.
Võidusamba ehitus on kui Kolgata tee, ainult et kandja irvitab rahvale näkku
(Harjumäe rist kui Eesti ehitushangete süsteemi klaasjas peegeldus)


Tõnis Tarbe
Arhitekt, Eesti Projektbüroode Liidu esimees

Pidulikud kõned, puhkpilliorkester, riigikogu ja valitsuse liikmed, paraadvormis sõjaväelased ja muu rahvas. Avatakse Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi uut haldushoonet. Tikuvõileivad, pidulik meeleolu. Korraga aga kustub hoones valgus, väljakannatamatu kuumus muudab hingamise raskeks ja osa hoone kolmanda korruse paneelidest kukub tänavale. Vallandub paanika.

Minister annab järgmisel päeval pressikonverentsi, kus nimetab juhtunut küll kahetsusväärseks ehitusfirma praagiks, kuid siiski tavaliseks ehitusjärgseks vaegtööks. Ühtlasi väljendab ta heameelt, et keegi viga ei saanud ja et kogu hoonet pole tarvis lammutada. Kusagilt aga ei leita ehitusprojekti. Kellelegi tuleb meelde, et ehitaja vist pidi projekti pealekauba tegema. Kordub sama, mis Vabadussõja võidusambaga!
Kuulajatel on piinlik.

Selline olukord võib taaskord tõeks saada riigis, kus ehitushangete võitja valimisel on otsustavaks kriteeriumiks sõltumata sisust madalaim hind. Lisaks omaniku ebakompetentsus ehitushanke läbiviimisel, arutu kiirustamine ja riigi tehnilise intelligentsi järjepidev alahindamine. Kõik võiks olla teisiti, kui riigihangete läbiviimisel ehituses järgitaks arukaid ja kogu maailmas praktiseeritavaid põhimõtteid ega tehtaks rumalaid korralduslikke vigu kilplasliku järjekindlusega.

Esimene viga.
Vabadussõja võidusamba ehitushankeks valiti „võtmed kätte“ meetod, kus nii projekteerimise kui ka ehituse eest vastutab peatöövõtja. Selline meetod võib sobida lihtsamate massehitiste puhul nagu laod, tootmishooned ja karjalaudad, kus esineb rohkelt tavapäraseid tehnilisi lahendusi. Ei sobi aga unikaalobjektide puhul nagu seda oli võidusamba lahendus, mis ei allu massehituse reeglitele. Ja nõudis erilahendusi nii konstruktsiooni, kliimatingimustele vastupidamise kui ka elektritehnilises osas. Unikaalobjektile omaste tunnustega ehitisi on meie ümber tegelikult palju ja väited, et sellise ehitise juures vead ongi lubatud, pole õigustatud. Veelkord – unikaalsus ei ole eksperimentaalsuse sünonüüm!

Teine viga.
Hanke võitjaks kuulutati maailmas väga tuntud ja pikkade traditsioonidega luksustooteid valmistav klaasipuhumise firma, kes kindlasti huvitus võidusamba klaasdetailide tegemisest. Ehituse terviklahenduse teostamine on aga sellele firmale selgelt üle jõu käiv pealiskaudselgi tutvumisel nende koduleheküljega. Hanke korraldajad tekitasid aga sundseisu – kas kõik või mitte midagi. Ja õnnetuseks valiti kõik nagu mitmete teistegi ehitushangete puhul (analoogne oli Solarise keskuse hange).

Kolmas viga.
Ehitushanget ei korraldatud ehitusprojekti, vaid lähteülesande alusel. Lähteülesanne on reeglina dokumentide kogum, mis kirjeldab tellija soove, kuid ei anna lahendusi. Lähteülesandele aga ei ole võimalik teha ehituslikku ekspertiisi. Seetõttu sobivad lähteülesanded pigem projekteerimise alustamiseks, kuid kindlasti mitte ehitushanke läbiviimiseks. Tööprojekt seevastu on dokument, mis annab tehnilised lahendused jooniste ja kirjelduste näol, mille taga on kindel projekteerimistööde teostamise kord ning esitatavate dokumentide koosseis. Mida keerukama või unikaalsema objektiga on tegu, seda hoolikamalt ja valitumalt tuleb kaasata ehitusprojekti koostamisse spetsialiste. Ainult mitmete võimalike lahenduste vaagimine annab teosele eeldatavalt parima tehnilise lahenduse.

Neljas viga.
Enne ehitushanke läbiviimist ei tehtud avalike ehitiste puhul kohustuslikku ehitusprojekti ekspertiisi, mis on nõutav ja tavapärane unikaalsete ehitiste korral. Seda polnudki võimalik teha, kuna ehitusprojekti ennast ei olnud! Ekspertiisi käigus selgub, kas on tarvis projekti sisse viia täiendavaid muudatusi, et ehitise ohutus, tehnosüsteemide töökindlus, ökonoomsus ja iga oleks tagatud. Ekspertiise hakati tellima alles peale ehitise valmimist!
Viies viga.
Ehitusprojekti alusel ei koostatud objekti taotluseelarvet ehkki teadmised, valmisolek ning eksperdid on Eestis olemas. Puudus ju ehitusprojekt mille alusel seda teha. Seepärast oli võimatu taotleda piisavaid ning põhjendatud rahaeraldisi riigieelarvest või muudest allikatest. Taotluseelarvega tõsine tegelemine on reeglina ebamugav, sest sealt saab arvude keeles – ehk ilma emotsioonideta eeldatavad otsesed kulud, kaudsed kulud, tasuvusaja (antud objekti puhul ei ole see vajalik), projekteerimiseks ja ehitamiseks kuluva optimaalse ajakulu. Ehkki need andmed on analüüsiks väga vajalikud, on nad ebamugavad, sest rebivad eest roosad prillid lubajameeste silmadelt. Samaaegselt jäädakse aga ilma orientiiridest pakkumiste võrdlemisel ning optimaalse töövõtja valikul.

Kes vastutab? Vastus pole keeruline – omanik! Kas teate, kes on omanik? 9. juuli 2010 kaitseministeeriumi pressikonverentsi materjalidest seda vastust ei saanud. Kui aga ministeerium, kus peaks valitsema pragmatism ja analüütilisus, ei suuda enda ehitusalast ebakompetentsust ning järjestikku tehtud vigu tunnistada, ei olegi analoogsete prohmakate lõppemist oodata.

Meie võidusamba vead on valdava osa meie ehitushangete korralduse kurvastavaks peegelpildiks. Riigihangete peamiseks tunnusjooneks on protsessi kiire salastamine koheselt pärast niiöelda parima pakkuja leidmist. Kodanik ei saa jälgida protsessi, veel vähem seda protsessi mõjutada. Avalikus hankes tegutsev hankija ja pakkuja on hankelepingu sõlmimisel ja lepingu täitmisel väljaspool kontrolli, olles mõlemad kahetsusväärselt sageli huvitatud puuduliku töö varjamisest.
Vigased otsused ehitushankele eelneval perioodil vähendavad drastiliselt ehitise ohutust, viivad ehitusprotsessi reeglina ajalisse ummikusse, mõistmatutele kokkuhoidudele kvaliteedi arvelt. Järelevalve ehitushangete täitmise üle jääb formaalseks ja aruannete efektiivsus praktiliselt olematuks senikaua kui hankeid viiakse läbi ülalkirjeldatud vigadega.

Ohutu ning kvaliteetse ehitise saamisloos on olulisel kohal kvaliteetne ehitusprojekt, vastasel korral peame üha sagedamini tänaval kõndides vaatama ülespoole ning olema valmis kõrvale põikama järjekordselt pudeneva paneeli eest.

 

Ehitusprojekt kui segav pisiasi

22.juuni 2010 ajalehes Eesti Ekspress ilmus artikkel “Solarise ehitasid lugupeetud äpud”., milles toodi välja 10 saladust Solarisest, mida keegi kusagil rääkis. Juttu oli Solarise juhi Peeter Rebase tujudest, ehitustööde päevikust, lae olematust projektist, ehitajate suhtumisest ripplagedesse, ootamatust takistusest lae ehitamisel, lae kinnitusviisi muutmisest, lae allakukkumisest, ripplae peal käimisest, ohtlikust kokkuhoiust ja uute õnnetuste vältimisest. Seega oli Solarise ehitamisel probleeme tohutult, kuid põhiliseks kujunes see, et varisenud lagi valmis väidetavalt seda tööd teinud töötaja elu esimese joonise põhjal.

Tegelikult on põhiprobleem hoopis mujal:

Tüüplahendusest keerukama konstruktsiooni, antud juhul akustilise ripplae projekteerimisse ei kaasatud vajaliku oskustega spetsialiste. Kergekäeliselt suhtus tellija oma poolt paigaldatud akustiliste seadmete ja konstruktsioonide parameetrite analüüsi mis kokkuvõttes viis nähtud tulemuseni. Kergekäeline, kiirustatud ning koordineerimatu projekteerimistegevus on ühiseks nimetajaks. Tellija ei suuda teha äriplaanile reaalset ajagraafikut, talle tundub, et tema viivitused ning möödalaskmised peab kompenseerima projekteerija ja ehitaja. Sellises olukorras soovib ebakompetentne tellija reeglina vastutuse delegeerida kellelegi ning reeglina satub sellega löögi alla ehitaja, kellele esitatakse ahvatlev ettepanek ”võtmed kätte” hankele. Sellega kaasneb ka ühine kujutelm, et lõpptulemus on kiirem, kvaliteetsem ja odavam.

Solarise keskust ei ehitanud äpud, kuid kui ehitusprojekt on tellijale segav pisiasi ning tööprojekt koostatakse osaliselt, kiirustades ehitustööde käigus, ei ole võimalik loota paremale tulemusele. Ehitaja kohustus on ehitada kvaliteetselt talle edastatud tööprojekti alusel, kuid antud juhul kohustati ehitajat samaaegselt ehitamisega projekteerima, mis on selgelt üle ehitaja kompetentsi käiv tegevus. Arhitektuursed ning tehnilised lahendused on ehitusprojektis, mille koostab vastavate oskuste ja kogemustega projekteerija ning ehitada on võimalik ainult tervikuna valminud tööprojekti alusel.

Ehitise omanik peab mõistma, et tema on lõpptulemuse eest vastutav, tema otsused ja valikud on määrava tähtsusega. Ehitise elukaare kogukuludest moodustab ehitusmaksumus ainult 1/6 ja ehitusprojekti koostamine alla 1%. Arvestades ülaltoodut on ehitamine ehitusprojekti järgi omanikule odavaim ning ohutum.